Cueks

AS CUEKS-i ajaloost

14. septembril 1980 kell 12 saabus Lääne Siberisse Tjumeni — Novõi Urengoi raudtee Kogalõmi jaama esimene rong Eestist. Jaama kui niisugust tegelikult siis veel ei olnudki. Raudtee ekspluatatsioon algas alles 1984. aastai. Ajutistes barakkides elas mõni tuhat raudtee-ehitajat ja naftapuurijat. Üheksa ööpäeva teel olnud 32 vagunist koosnenud rong toimetas kohale ehitusmaterjale, 13 soojakut, elektrijaama ning toiduaineid. “Dessandi” koosseisus oli 29 meest ja kolm naist. Seda juhtis LEMBIT MIHHAILOV. Lääne-Siber võttis saabujaid sõbralikult vastu. Oli päikesepaisteline ilm ning 20 kraadi sooja. Sel ebatavaliselt soojal sügisel tuli lumi maha alles 1. novembril. Vagunite tühjakslaadimiseks laenati Leedu teeehitajatelt kraana. Soojakud seati korda, üks neist sisustati sööklaks ning alustati ka esimese maja ehitamist Räpina metsakombinaadi kilpidest. Uusasukad elasid läbi kõik olmeraskused. Neil ei olnud autosid - kondenspiima eest üüriti kallur, ei olnud joogivett, mille vedamiseks puhastati bensiinitsistern jne. Õppisid ära isegi leivaküpsetamise, sest selgus, et rukkileiva küpsetamine on pikaajaline ja keeruline töö. Kogalõmis pole mustmullamaad ja seepärast täideti raudteeplatvormidega kohaletoodud kallurite kastid Eestis viljaka mullaga.

Kogalõm – Hantide karm ja rikas maa

Sellel mõõtmatul, jõgede - ja järvede rohkel soisel maal elab väikerahvas, kellel on eestlastega samad juured. Handid (varem nimetati neid ostjakkideks) kuuluvad soome-ugri rahvaste ugri rühma, üldjuhul on nad perekonniti oma elu sisse seadnud jõgede ja järvede lähedusse. Kuna hari mis kõlblikku maad pole, hangivad nad elatist kalapüügi ja jahipidamisega, põhjapiirkondades samuti põdrakasvatuse ja korilusega. Handid elavad palkehitistes, mille lamedad katused ulatuvad täiskasvanud mehele rinnuni, suveks aga lähevad nad tihti nahkadest ja puukoorest onnidesse. Suvel sõidavad nad jahi- ja kalastamispaikadesse puutüvest õõnestatud paatidega, talvel põdranartadega, viimasel ajal aga mootorsaanidega. Oma igipõlise elulaadi säilitanud handid ei kohane industriaalse ühiskonnaga. Kui jahipidamine ja põdrakasvatus muutub nafta ammutamise pealetungi tõttu võimatuks, hakkab hantide perekond otsima uut elukohta. Paraku on niisuguseid kohti üha vähem.

Just ühte niisugusesse paika Ingu-Jaguni jõe kaldal, mida handid ammustest aegadest nimetavad Kogalõmiks (koht, kus lähevad kaduma mehed, ehk mädasoo), saabus 1980. aasta 14. septembril Eestist esimene salk ehitajaid.

12. oktoobril 1980 loodi Tallinna Ehitustrusti ehitusvalitsus nr. 7. Selle esimeseks juhiks nimetati Lembit Mihhailov. 1981. aasta kevadeks oli ette valmistatud elementaarsete olmetingimustega asula, püsti oli esimene kilpmaja, tuli juurde ehitusmaterjale ja tööjõudu. Kevadel hakkas peatöövõtja, trust “Kogalomneftegazstroi” ette valmistama ehitusplatse tulevase linna elamutele. Maasse tambiti 6-8 meetri pikkused betoonvaiad (külmal ajal ei võimalda lihkeoht käsutada tavalise konstruktsiooniga vundamenti). Juulis alustati esimene 60-korterilise maja ehitamist. Eesti ehitajad valisid nn. Tartu maja. See on 60 korteriga viiekorruseline suurtest plokkidest tüüpmaja nelja trepikojaga ja 1-4-toaliste korteritega, kus on kõik mugavused. Projekt kohandati Siberi tingimustega: seinad ja katus soojustati täiendavalt kuivkrohvi ja mineraalvatiga, trepikodades olid ette nähtud kahekordsed tuulekojad, korterites kolmekordsed aknad.

1981. aastal ehitati kolm esimest elamut üldpinnaga 10233 ruutmeetrit. Esimese maja välisseinad olid laotud punasest tellisest, kuid suure töömahu tõttu edaspidi sellest tehnoloogiast loobuti. Järgmiste majade ehitamisel käsutati Narva gaasbetoonpaneele.

Inimesed kohanesid Siberi ilmastikuolude ja pingelise tööga, kujunes välja nn. valvemeetod. Ehitustehnoloogia kohandati vastavalt külmale ilmale: keevitustöödel takistati mitmesuguste võtetega keevitusõmbluste kiiret jahtumist, elektrisoojendusega välditi betooni jäätumist jne. Kui temperatuur langes alla 35 kraadi, siis välistööd lõpetati, sisetööd aga jätkusid. Kui materjalid tööks olid olemas ja ilmastik võimaldas, siis töötati intensiivselt. LEMBIT MIHHAILOV: “Kui Eestis kaheksatunnise tööpäeva vältel töötatakse pingeliselt mitte üle viie tunni, siis Kogalõmis töötasid inimesed kümnetunnisest tööpäevast jõudu säästmata kaheksa-üheksa tundi”.

1982. aastal anti linnale üle veel kolm elumaja. E. MÕISTLIKU projekti alusel kujunes välja ehitajate asula - peale 43 kilpmaja ehitati veel kauplus-söökla, saun, kontor-klubi, veel üks kauplus, hoidlad, kasvuhoone ja seafarm. Tumedate puitseinte ja valgete katustega kilpmajad tuletavad ühtaegu meelde nii Eesti talumaja kui ka suvilat. Esindatud on kaks tüüpi; viietoalised ühiselamud ja kahest kahetoalisest korterist koosnevad ühiselamud. Kõigis majades on elekter, keskküte ja veevarustus.

1983. aastast ehitati järgmise kolme aasta jooksul 4,5 elamut aastas, s.t. tellijaile anti üle rohkem kui 15 000 ruutmeetrit elamispinda aastas. Töö muutus rütmiliseks, hea kvaliteet aga tavaliseks- 1981. aastast Kogalõmis töötav VLADIMIR MARKOV, ehitusvalitsuse peainsener ja töödejuhataja: "Oleme ehitajad Eestist, ehitame kõigist paremini. Küsige kas või elanikelt endilt. Kõik Kogalõmi ülemused ei ela Juhuslikult meie ehitatud majades. Ka praegu, mi! on vahetunud palju inimesi, pole me hakanud halvemini ehitama. Kui Brigaadis on kas või üks algusest peale karastuse saanud inimene, siis kõik ülejäänud joonduvad tema järgi, mitte vastupidi”.

1986. aastast suurendati taas elamuehituse plaane - aastas anti ekspluatatsiooni kuus elamut, s.t. 20000 ruutmeetrit elamispinda. Peale elamute oli ette nähtud ka linna sotsiaalobjektide ehitamine. Kui Leedu ja Läti ehitajad püstitasid tüüprajatisi, siis eestlased ehitasid peamiselt individuaalprojektide alusel haldushooneid, kauplusi ja kultuuriobjekte. Need on märksa töömahukamad ning nõuavad rohkem aega kui tüüpelamud. Lisaks võeti suund ehitajate asula kapitaalsele hoonestamisele, et anda elamud ja muud objektid linnale üle. Juba 1986. aastal ehitati Kogalõmi nafta-ja gaasivalitsuse kontorihoone koos aula ja 50-kohalise sööklaga. Asulasse ehitati teenindusmaja ning 20-kohaline saun tõelise leiliruumi ja piljardisaaliga.

1987. aastal ehitati linnale tööstuskaupade kauplus, millel on 280-ruutmeetrine müügisaal, ja asulas lõpetati planeeritud 44 plokkmajast kähe esimese 12 korteriga elamu ehitamine. Neisse kolisid varem kilpmajades elanud ehitajad. Plokkelamutes tehti mõningaid täiustusi, soojustati täiendavalt seinad jne. Nüüd võis ka 40-kraadise külmaga magada toas, õhuaken lahti. Seejärel hakati ehitama kino. Kogalomi “veterani”, tollal ehitusvalitsuse peainsenerina töötanud tehnika- ja tootmisosakonna juhataja JÜRI JANTŠUKI sõnul oli seda kõige keerulisem ehitada. Kahe saaliga kino ehitati valmis täpselt tähtajaks - 3. novembriks 1988. Mändide taustal jätab punastest tellistest hoone hea mulje - välis-ja siseviimistluseks kasutati "Pinotexi", fuajees kasutati Saaremaa dolomiiti. 1987. aastaks jõudis ehitusvalitsuse tegevus uuele tasemele - ehitajad töötasid sujuvalt nagu konveieril, tagati kvaliteedi stabiilsus, omandati keeruliste hoonete ehitamise tehnoloogia, tellija tegi palju ettepanekuid üleplaanilise ehitamise kohta.

Tuginedes kollektiivi üldisele arvamusele, saavutas ehitusvalitsuse juhtkond eesotsas tollase juhi MAIT-VAINU SOOÄÄREGA oma eesmärgi - 1. jaanuaril 1988 loodi koondise “Tartu Maja” isemajandav ja omaette allüksus - ehitusvalitsus “Estkogalõmstroi”. Ehitusfirma töö võttis hoogu 1985. aastast suurendati ehitus- ja montaažitööde mahtu rohkem kui miljoni rubla võrra aastas. Samuti suurenes kasum: 1987. aastal saadi 2 871 000 rubla, 1989. aastaks aga kaks korda rohkem -5 020 000 rubla. Iseloomulik on see, et firma arengule andis tõuke, nimelt tööjõuprobleem. Individuaalobjektide ehitamise tsükli ebaühtluse tõttu lekkisid aeg-ajalt nn. liigseid inimesi. Tööjõudluse ja töötasu languse vältimiseks kasutas ehitusvalitsus ESK, nüüd juba DMITRI MÄLSONI juhtimisel oma suurt konkurentsivõimet: ennetades poolt tosinat konkureerivat ehitusorganisatsiooni, sõlmiti mitu kasulikku lepingut tellija materjalist üleplaaniliste objektide ehitamiseks nn. ehitusobjektide turul. Täiendavad tellimused - ühiselamu, töökodade, laoruumide jms. ehitamine - andsid võimaluse manööverdada töötajatega, mis tagas kõrge tööviljakuse ja kasumi suurenemise. Võib öelda, et ajal, mil valdav enamik Nõukogude majandusmeestest kuulas hirmuga Moskvast kostvaid kutseid minna üle turumajandusele, vähemalt üks firma Lääne-Siberis oli valmis konkurentsivõitluseks ka turumajanduse tingimustes. See FIRMA, töötades varustusbaasidest 3000 kilomeetri kaugusel, kahekordistas kasumit kahe aastaga. See FIRMA, mis karmides ja muutlikes Lääne-Siberi oludes andis kümne aasta jooksul tähtajaliselt üle kõik objektid, neid aga oli umbes 50, näitas töö kõrget kvaliteeti. See on FIRMA, mis kogu oma tegevusaja jooksul täitis kõik aastaplaanid, veelgi enam, ka kvartaliplaanid.

See on FIRMA, mille majades uusasukad peavad end õnneseenteks, sest Eesti majadesse kolides inimestel polnud vaja midagi ümber teha. See on FIRMA, kus iga ehitaja on iga saadud rubla ära teeninud, kollektiiv aga teab, mis ta väärt on. Edu ehitustegevuses tugineb konkurentsile tööjõuturul. Ühtekuuluvustunne, püüd hoida firma marki ja koduvabariigi autoriteeti - need psühholoogilised tegurid suurendasid Eesti ehitajate võimsust.

Paljukorteriliste majade uus põlvkond

“Suurpaneelelamud” on saanud meil halva ehituse sünonüümiks. Asi ei ole mitte paneelides, vaid selles, et need tehnilised võimalused ja lahendused kasutati mittetäielikult või isegi mitteõigesti. Viimastel aastatel oleme ehitanud suurpaneelelamuid mitmekesise välisilmega, laitmatu tehnilise lahendusega – mis vastavad kõigile kaasaja nõuetele.

Nende põhilised iseärasused on järgmised:

Uue tehnoloogia järgi valmistatud õõneskattepaneelid võimaldavad suured avad ja ruumide vaba planeeringu. Kui varem olid toad paneelmajades väikesed, siis nüüd ei ole korteri sees ühtegi kandeseina – tänu sellele saab tubade suurusi planeerida vabalt tellija soovil.
Kolmekihilised paneelid efektiivse soojustusega paksusega kuni 180 mm garanteerivad väikese sooja tarbimise. Käesoleval ajal valmistavad seina ja laepaneelid ületavad üle viie korra soojusvastupidavuse varem valmistatud seina ja laepaneelidest. Kasutatakse kolmekihilisi aknaid. Kõik see võimaldab vähendada küttekulusid enam kui kaks korda.
Hea heliisolatsioon saavutatakse korterivaheliste kandepaneelide suurema paksusega.
Majade mitmekülgse välisilme saavutatakse iga maja individuaal projekti ja seinapaneelide mitmekülgse viimistlusega.
Paneelide liitekohtade hea väljanägemine ja niiskusekindlus saavutatakse tänu kaasaegsete elastsete tihendusmaterjalide ja liitekoha uue konstruktsiooni kasutamisele.

Niiskusekindlad katused – 5 k.majadel tänu kaldkatusele, 9 k. ja kõrgematel – täiustatud katuse konstruktsioon ja uute kaasaegsete materjalide kasutamine.


AS CUEKS-i ajaloost 14. septembril 1980 kell 12 saabus Lääne Siberisse Tjumeni — Novõi Urengoi raudtee Kogalõmi jaama esimene rong Eestist. Jaama kui niisugust tegelikult siis veel ei olnudki. Raudtee ekspluatatsioon algas alles 1984. aastai. Ajutistes barakkides elas mõni tuhat raudtee-ehitajat ja naftapuurijat. Üheksa ööpäeva teel olnud 32 vagunist koosnenud rong toimetas kohale ehitusmaterjale, 13 soojakut, elektrijaama ning toiduaineid. “Dessandi” koosseisus oli 29 meest ja kolm naist. Seda juhtis LEMBIT MIHHAILOV. Lääne-Siber võttis saabujaid sõbralikult vastu. Oli päikesepaisteline ilm ning 20 kraadi sooja. Sel ebatavaliselt soojal sügisel tuli lumi maha alles 1. novembril. Vagunite tühjakslaadimiseks laenati Leedu teeehitajatelt kraana. Soojakud seati korda, üks neist sisustati sööklaks ning alustati ka esimese maja ehitamist Räpina metsakombinaadi kilpidest. Uusasukad elasid läbi kõik olmeraskused. Neil ei olnud autosid - kondenspiima eest üüriti kallur, ei olnud joogivett, mille vedamiseks puhastati bensiinitsistern jne. Õppisid ära isegi leivaküpsetamise, sest selgus, et rukkileiva küpsetamine on pikaajaline ja keeruline töö. Kogalõmis pole mustmullamaad ja seepärast täideti raudteeplatvormidega kohaletoodud kallurite kastid Eestis viljaka mullaga. Kogalõm – Hantide karm ja rikas maa Sellel mõõtmatul, jõgede - ja järvede rohkel soisel maal elab väikerahvas, kellel on eestlastega samad juured. Handid (varem nimetati neid ostjakkideks) kuuluvad soome-ugri rahvaste ugri rühma, üldjuhul on nad perekonniti oma elu sisse seadnud jõgede ja järvede lähedusse. Kuna hari mis kõlblikku maad pole, hangivad nad elatist kalapüügi ja jahipidamisega, põhjapiirkondades samuti põdrakasvatuse ja korilusega. Handid elavad palkehitistes, mille lamedad katused ulatuvad täiskasvanud mehele rinnuni, suveks aga lähevad nad tihti nahkadest ja puukoorest onnidesse. Suvel sõidavad nad jahi- ja kalastamispaikadesse puutüvest õõnestatud paatidega, talvel põdranartadega, viimasel ajal aga mootorsaanidega. Oma igipõlise elulaadi säilitanud handid ei kohane industriaalse ühiskonnaga. Kui jahipidamine ja põdrakasvatus muutub nafta ammutamise pealetungi tõttu võimatuks, hakkab hantide perekond otsima uut elukohta. Paraku on niisuguseid kohti üha vähem. Just ühte niisugusesse paika Ingu-Jaguni jõe kaldal, mida handid ammustest aegadest nimetavad Kogalõmiks (koht, kus lähevad kaduma mehed, ehk mädasoo), saabus 1980. aasta 14. septembril Eestist esimene salk ehitajaid. 12. oktoobril 1980 loodi Tallinna Ehitustrusti ehitusvalitsus nr. 7. Selle esimeseks juhiks nimetati Lembit Mihhailov. 1981. aasta kevadeks oli ette valmistatud elementaarsete olmetingimustega asula, püsti oli esimene kilpmaja, tuli juurde ehitusmaterjale ja tööjõudu. Kevadel hakkas peatöövõtja, trust “Kogalomneftegazstroi” ette valmistama ehitusplatse tulevase linna elamutele. Maasse tambiti 6-8 meetri pikkused betoonvaiad (külmal ajal ei võimalda lihkeoht käsutada tavalise konstruktsiooniga vundamenti). Juulis alustati esimene 60-korterilise maja ehitamist. Eesti ehitajad valisid nn. Tartu maja. See on 60 korteriga viiekorruseline suurtest plokkidest tüüpmaja nelja trepikojaga ja 1-4-toaliste korteritega, kus on kõik mugavused. Projekt kohandati Siberi tingimustega: seinad ja katus soojustati täiendavalt kuivkrohvi ja mineraalvatiga, trepikodades olid ette nähtud kahekordsed tuulekojad, korterites kolmekordsed aknad. 1981. aastal ehitati kolm esimest elamut üldpinnaga 10233 ruutmeetrit. Esimese maja välisseinad olid laotud punasest tellisest, kuid suure töömahu tõttu edaspidi sellest tehnoloogiast loobuti. Järgmiste majade ehitamisel käsutati Narva gaasbetoonpaneele. Inimesed kohanesid Siberi ilmastikuolude ja pingelise tööga, kujunes välja nn. valvemeetod. Ehitustehnoloogia kohandati vastavalt külmale ilmale: keevitustöödel takistati mitmesuguste võtetega keevitusõmbluste kiiret jahtumist, elektrisoojendusega välditi betooni jäätumist jne. Kui temperatuur langes alla 35 kraadi, siis välistööd lõpetati, sisetööd aga jätkusid. Kui materjalid tööks olid olemas ja ilmastik võimaldas, siis töötati intensiivselt. LEMBIT MIHHAILOV: “Kui Eestis kaheksatunnise tööpäeva vältel töötatakse pingeliselt mitte üle viie tunni, siis Kogalõmis töötasid inimesed kümnetunnisest tööpäevast jõudu säästmata kaheksa-üheksa tundi”. 1982. aastal anti linnale üle veel kolm elumaja. E. MÕISTLIKU projekti alusel kujunes välja ehitajate asula - peale 43 kilpmaja ehitati veel kauplus-söökla, saun, kontor-klubi, veel üks kauplus, hoidlad, kasvuhoone ja seafarm. Tumedate puitseinte ja valgete katustega kilpmajad tuletavad ühtaegu meelde nii Eesti talumaja kui ka suvilat. Esindatud on kaks tüüpi; viietoalised ühiselamud ja kahest kahetoalisest korterist koosnevad ühiselamud. Kõigis majades on elekter, keskküte ja veevarustus. 1983. aastast ehitati järgmise kolme aasta jooksul 4,5 elamut aastas, s.t. tellijaile anti üle rohkem kui 15 000 ruutmeetrit elamispinda aastas. Töö muutus rütmiliseks, hea kvaliteet aga tavaliseks- 1981. aastast Kogalõmis töötav VLADIMIR MARKOV, ehitusvalitsuse peainsener ja töödejuhataja: "Oleme ehitajad Eestist, ehitame kõigist paremini. Küsige kas või elanikelt endilt. Kõik Kogalõmi ülemused ei ela Juhuslikult meie ehitatud majades. Ka praegu, mi! on vahetunud palju inimesi, pole me hakanud halvemini ehitama. Kui Brigaadis on kas või üks algusest peale karastuse saanud inimene, siis kõik ülejäänud joonduvad tema järgi, mitte vastupidi”. 1986. aastast suurendati taas elamuehituse plaane - aastas anti ekspluatatsiooni kuus elamut, s.t. 20000 ruutmeetrit elamispinda. Peale elamute oli ette nähtud ka linna sotsiaalobjektide ehitamine. Kui Leedu ja Läti ehitajad püstitasid tüüprajatisi, siis eestlased ehitasid peamiselt individuaalprojektide alusel haldushooneid, kauplusi ja kultuuriobjekte. Need on märksa töömahukamad ning nõuavad rohkem aega kui tüüpelamud. Lisaks võeti suund ehitajate asula kapitaalsele hoonestamisele, et anda elamud ja muud objektid linnale üle. Juba 1986. aastal ehitati Kogalõmi nafta-ja gaasivalitsuse kontorihoone koos aula ja 50-kohalise sööklaga. Asulasse ehitati teenindusmaja ning 20-kohaline saun tõelise leiliruumi ja piljardisaaliga. 1987. aastal ehitati linnale tööstuskaupade kauplus, millel on 280-ruutmeetrine müügisaal, ja asulas lõpetati planeeritud 44 plokkmajast kähe esimese 12 korteriga elamu ehitamine. Neisse kolisid varem kilpmajades elanud ehitajad. Plokkelamutes tehti mõningaid täiustusi, soojustati täiendavalt seinad jne. Nüüd võis ka 40-kraadise külmaga magada toas, õhuaken lahti. Seejärel hakati ehitama kino. Kogalomi “veterani”, tollal ehitusvalitsuse peainsenerina töötanud tehnika- ja tootmisosakonna juhataja JÜRI JANTŠUKI sõnul oli seda kõige keerulisem ehitada. Kahe saaliga kino ehitati valmis täpselt tähtajaks - 3. novembriks 1988. Mändide taustal jätab punastest tellistest hoone hea mulje - välis-ja siseviimistluseks kasutati "Pinotexi", fuajees kasutati Saaremaa dolomiiti. 1987. aastaks jõudis ehitusvalitsuse tegevus uuele tasemele - ehitajad töötasid sujuvalt nagu konveieril, tagati kvaliteedi stabiilsus, omandati keeruliste hoonete ehitamise tehnoloogia, tellija tegi palju ettepanekuid üleplaanilise ehitamise kohta. Tuginedes kollektiivi üldisele arvamusele, saavutas ehitusvalitsuse juhtkond eesotsas tollase juhi MAIT-VAINU SOOÄÄREGA oma eesmärgi - 1. jaanuaril 1988 loodi koondise “Tartu Maja” isemajandav ja omaette allüksus - ehitusvalitsus “Estkogalõmstroi”. Ehitusfirma töö võttis hoogu 1985. aastast suurendati ehitus- ja montaažitööde mahtu rohkem kui miljoni rubla võrra aastas. Samuti suurenes kasum: 1987. aastal saadi 2 871 000 rubla, 1989. aastaks aga kaks korda rohkem -5 020 000 rubla. Iseloomulik on see, et firma arengule andis tõuke, nimelt tööjõuprobleem. Individuaalobjektide ehitamise tsükli ebaühtluse tõttu lekkisid aeg-ajalt nn. liigseid inimesi. Tööjõudluse ja töötasu languse vältimiseks kasutas ehitusvalitsus ESK, nüüd juba DMITRI MÄLSONI juhtimisel oma suurt konkurentsivõimet: ennetades poolt tosinat konkureerivat ehitusorganisatsiooni, sõlmiti mitu kasulikku lepingut tellija materjalist üleplaaniliste objektide ehitamiseks nn. ehitusobjektide turul. Täiendavad tellimused - ühiselamu, töökodade, laoruumide jms. ehitamine - andsid võimaluse manööverdada töötajatega, mis tagas kõrge tööviljakuse ja kasumi suurenemise. Võib öelda, et ajal, mil valdav enamik Nõukogude majandusmeestest kuulas hirmuga Moskvast kostvaid kutseid minna üle turumajandusele, vähemalt üks firma Lääne-Siberis oli valmis konkurentsivõitluseks ka turumajanduse tingimustes. See FIRMA, töötades varustusbaasidest 3000 kilomeetri kaugusel, kahekordistas kasumit kahe aastaga. See FIRMA, mis karmides ja muutlikes Lääne-Siberi oludes andis kümne aasta jooksul tähtajaliselt üle kõik objektid, neid aga oli umbes 50, näitas töö kõrget kvaliteeti. See on FIRMA, mis kogu oma tegevusaja jooksul täitis kõik aastaplaanid, veelgi enam, ka kvartaliplaanid. See on FIRMA, mille majades uusasukad peavad end õnneseenteks, sest Eesti majadesse kolides inimestel polnud vaja midagi ümber teha. See on FIRMA, kus iga ehitaja on iga saadud rubla ära teeninud, kollektiiv aga teab, mis ta väärt on. Edu ehitustegevuses tugineb konkurentsile tööjõuturul. Ühtekuuluvustunne, püüd hoida firma marki ja koduvabariigi autoriteeti - need psühholoogilised tegurid suurendasid Eesti ehitajate võimsust. Paljukorteriliste majade uus põlvkond “Suurpaneelelamud” on saanud meil halva ehituse sünonüümiks. Asi ei ole mitte paneelides, vaid selles, et need tehnilised võimalused ja lahendused kasutati mittetäielikult või isegi mitteõigesti. Viimastel aastatel oleme ehitanud suurpaneelelamuid mitmekesise välisilmega, laitmatu tehnilise lahendusega – mis vastavad kõigile kaasaja nõuetele. Nende põhilised iseärasused on järgmised: Uue tehnoloogia järgi valmistatud õõneskattepaneelid võimaldavad suured avad ja ruumide vaba planeeringu. Kui varem olid toad paneelmajades väikesed, siis nüüd ei ole korteri sees ühtegi kandeseina – tänu sellele saab tubade suurusi planeerida vabalt tellija soovil. Kolmekihilised paneelid efektiivse soojustusega paksusega kuni 180 mm garanteerivad väikese sooja tarbimise. Käesoleval ajal valmistavad seina ja laepaneelid ületavad üle viie korra soojusvastupidavuse varem valmistatud seina ja laepaneelidest. Kasutatakse kolmekihilisi aknaid. Kõik see võimaldab vähendada küttekulusid enam kui kaks korda. Hea heliisolatsioon saavutatakse korterivaheliste kandepaneelide suurema paksusega. Majade mitmekülgse välisilme saavutatakse iga maja individuaal projekti ja seinapaneelide mitmekülgse viimistlusega. Paneelide liitekohtade hea väljanägemine ja niiskusekindlus saavutatakse tänu kaasaegsete elastsete tihendusmaterjalide ja liitekoha uue konstruktsiooni kasutamisele. Niiskusekindlad katused – 5 k.majadel tänu kaldkatusele, 9 k. ja kõrgematel – täiustatud katuse konstruktsioon ja uute kaasaegsete materjalide kasutamine.
© 2012, CUEKS AS